Eesti Päevaleht, 16. märts 2016
Vaheldusrikas lavastus põhineb improvisatsioonil, nii et juba järgmisel etendusel võib kõik teisiti olla.
Evaldi tekk” on emotsionaalne loeng publikule ja vabastav tagasivaade 75-aastaseks saanud näitlejale Evald Aavikule. Praktiliselt on tegu monotükiga, ehkki vähemalt esietendusel võttis juubilar mitu korda vestluspartneriks esireas istunud filmimehe Enn Säde.
Kuna lavastus põhineb improvisatsioonil, oleks riskantne rõhutada meeldejäävamaid momente. Juba järgmisel etendusel võib kõik teisiti olla. Aavik ütles esietenduse lõpus: „Ma võiks veel kolm tundi otsa panna.” Nii et varu on olemas.
Kui küsisin Gabriela Liivamäelt, milline oli tema panus lavastuse valmimisse, näitas ta vastuseks pöidlast ja nimetissõrmest moodustatud nulli. Ideed ja kavatsused olnud olemas, aga kangekaelne juubilar teinud ikka kõike omamoodi.
Ei saa väita, et kõik, mis laval öeldi, sai selgeks. Iseäranis isiklik elu jäi nappide vihjete tasemele.
Juba sissejuhatus, kus Aavik rääkis Kuressaares veedetud lapsepõlvest, andis lavastusele hoogsa ja armsa põhiheli. Aaviku eakaaslastele ja temast vanematele valitses ju eesti kultuuris aastakümneid vaimne apartheid: sel, kes polnud küüditatud ega läände põgenenud, polnud õigust oma elulugu avalikustada. Aaviku noorusest jättis aga sügavaima mulje seik, et toona sai tema kodulinnast Kuressaarest kaks korda päevas lennukiga Tartusse sõita. Ranget ajalist järjepidevust järgivasse lavastusse siginesid traagilisemad noodid vananemise, näitlejatööst tõrjumisega.
„Viimased kaheksa aastat on mulle sõnad suhu pannud Tartu Uus Teater,” ütles juubilar. See pole paljas kompliment, vaid iseloomustab ka „Evaldi teki” vaimsust. Mõttetihe ja paradokse pilduv, ent silmapaistvalt napp tekst tuleb teatri varasematest lavastustest tuttav ette.
Üle kahetunnises monoloogis oli palju vaheldusrikkust. Esiteks adus vaataja kogu aeg kaht tegelast: Aavik minevikus (fotodel, filmides ja tekstis) ja Aavik olevikus (laval). Kui näitleja jutustab, kuidas ta pidi ühes lühifilmis Salme Reegi ära tapma ja tema maja maha põletama, on see üks asi. Kui ta lisab „Mul tuleb sellele mõeldes pisar silma”, on see hoopis teine asi. Teiseks ei rääkinud juubilar ainult sellest, mis oli, vaid ka sellest, mis võinuks olla. Mis näiteks juhtunuks, kui Aavik oleks Moskva filmiinstituuti õppima pääsenud? Kas režissöör E. A. oleks Eesti filmiajalugu rohkem mõjutanud kui näitleja E. A.? Kolmandaks lisas vaheldust pidev publikuga suhtlemine.
Ei saa väita, et kõik, mis laval öeldi, sai selgeks. Iseäranis isiklik elu jäi nappide vihjete tasemele. Küll olid tekstis tasakaalus koomiline, dramaatiline ja traagiline alge.
Tavaliselt lähevad Eesti filmides tegelased hulluks, aga Aaviku kujud on algusest peale hullud.
Üks dominant jääb etendustel ilmselt siiski muutumatuks: kaadrid filmidest, kus Aavik on mänginud ja millega seotud märkimisväärseid seiku ta kommenteerib. Enamasti näevad Aaviku tegelased välja piinatud. Nad ei kohastu sootsiumiga ning tekitavad vaatajas masendust. Tavaliselt saavad ka surma. Muidugi võib väita, et mis selles siis erilist – Eesti filmiajalugu koosnebki peamiselt sellistest tüüpidest. Ent Aaviku puhul tundub see kallak eriti rõhutatud. Ainus helge erand on „Tuulte pesa”, kus Tundmatu jääb ellu ja saab koguni lapse. Põhimõtteliselt on ju ka „Tuulte pesa” küllalt ängistav film, kuid muude Aaviku osalusega linateoste taustal meeldivalt loogiline, kontsentreeritud ja usutav.
Siiski pakub see filmirida Aaviku tegelaste kohta ühe ootamatu üldistuse: ikka on neil tung kas kõrgustesse pürgida või sügavustesse sukelduda (erand jällegi „Tuulte pesa”). „Reigi õpetajas” on ta kiriku kellamees, „Georgicas” esinevad mõlemad motiivid, „Püha Tõnu kiusamises” kõnnib mees lausa püstloodis mööda kirikuseina üles, „Somnambuulis” rähkleb jälle vee all. Valmimata, musta materjalina esitatud lühifilmis ronib ta puu otsa ja kukub surnuks.
Filmikaadrite reast avaneb veel üks üldistus: tavaliselt lähevad Eesti filmides tegelased hulluks, aga Aaviku kujud on algusest peale hullud.
Kummalised naljad
Ka teatriajaloo seisukohast pakub „Evaldi tekk” mõndagi huvitavat. Näiteks Kaarel Irdi väide Vanemuise teatri kõrge taseme kohta: „Ime pole mitte tase, vaid see, et ma olen selle saavutanud nii lollide näitlejatega.” Omal kohal on ka finaalina mõjuv dialoog Maarja Jakobsoniga näidendis „Naised valitsevad maailma”, kus Aaviku mängitud kartograaf samastub oma elu kaardistava vana näitlejaga.
Pealkirjas nimetatud tekil seevastu ei ole lavastuses mingit tähtsust. Või nagu juubilar esietendusejärgsel banketil deklareeris: talle polevat vaja tekki, vaid kirstukaant. Elupõliste teatritegijate naljad on sageli kummalised.
P. S. Eestis on olnud teinegi Evald Aaviku nimeline näitleja (1924–2001). Kui Aavik oli Kuressaare koolipoiss, käis linnas gastroleerimas Tallinna nukuteater. Poiss luges afišilt õudusega: „Evald Aavik – Vana Kaloss”. Kartes, et koolikaaslased annavad talle selle järgi koleda hüüdnime, otsustas ta afiši maha rebida, kuid ei julgenud. Õnneks keegi ei märganud seda ja väike Evald pääses mõnitustest. Jumal tänatud.