Veiko Märka: Raudmeeste asendumine ämblikmeestega

Eesti Ekspress
05. detsember 2011
Veiko Märka

See pole mitte ühe muusiku tõusu ja languse traditsiooniline graafik, vaid võimas sotsiaalne üldistus neist heitlikest ja absurdsetest aegadest, milles raudmees oli sunnitud tegutsema ja looma. Vertikaalselt üles ehitatud lava, kus “rahvas väänleb all, ansambel üleval”, tõmbab selge piiri mängu ja laulu vahele, muudab tüki kergelt jälgitavaks ja kuidagi “puhtaks”.

Muusika pole “Raudmehe” kaalukaim osa. Loo lõpp, mis kujunes Grapsi suhteliselt viletsamate laulude esitamiseks, langeski mõnevõrra ära. Minu elementaarne loogika ütleb, et “soovikontserdi” asemel pidanuks ilmuma ufod ja peategelase klaasist kirstus minema viima. Grapsil häid lugusid just ülemäära ei olnud – rohkem ikka afektiivset kiljumist – ja need head jõudsid kõik enne finaali ära kõlada.

Loominguline ahtrus võiski olla peamine põhjus, miks Grapsi allakäik ja surm nii drastilised olid. Grapsi tipphetk laval minu jaoks oligi see vaikne ahastus, kui ta raadio saatejuhina pidi kuulama Push Upi “Ämblikmeest”. Ega inimesed enam nii väga üheksakümnendaid meenutama kipu, aga loll ja labane tümps on tõesti esimene, mis selle aja Eesti muusikast meenub. Lisaks on raudmeeste asendumine ämblikmeestega puhtformaalselt võigas mandumine.

Näidend on tasakaalustatud, see ei anna vastust, kumb oli Grapsi elus õigustatum: kuulsus või allakäik. Arvan ise, et viimane.

Seitsmekümnendate Nõukogude Liit oli juba nii veider ja absurdne moodustis, et igasugune uue otsimine popkultuuri vallas oli ühtaegu pöörane loterii ja pöörane peavõit. Mis oli Anne Veskil või Jaak Joalal viga meloodilist ja lakutud Vene estraadi laulda? Ja mõlemad on tänaseni elus ning loodetavasti hea tervise juures. “Oled raudmees või ei ole?” küsib elukaaslane vananevalt Grapsilt, kui see prügiämbrit välja viia ei taha. Näidend vastab kokkuvõttes, et oli ja ei olnud ka. Põhimõtteliselt koosnevad kõik inimesed lihast ja verest ning hirm on võõras ainult idiootidele. “On, nagu on,” ütleb Graps ja õde vaidleb talle vastu: “Ei ole “on, nagu on”. On, nagu teed.” Kui inimese elu muutub sõiduks kiirrongis, millest ei saa enam maha astuda, siis on ta selle rongi ise valmis ehitanud.

Juss Haasma ei meenuta väliselt kuigi palju Grapsi. Kokkuvõttes oli see hea: vaataja ei kippunud näitlejat eriti rolliga samastama. Loo üldistusjõud tõusis kõvasti. Ning kogu trupp sai oma talenti, väge ja võimu näidata. Eriti suurepärane oli Janek Joost nii sõjaväekaaslase Ivo Linnana, Priit Pedajana, Sal-Sallerina kui Jaak Ahelikuna. Tore seegi, et Uus Teater oskab nii hästi ära kasutada sedavõrd sarmikat ja lisaks hea lauluhäälega naiskoomikut nagu Katrin Pärn – pannes ta kas või koos emaga oravaid mängima. Evald Aaviku rollidest jäi kõlama esimene, Isa oma. Tema elutarkuses, et elu lõpuni tšellomängijana Vanemuise orkestris mängida oleks poja jaoks ülim õnn, on nii palju saatuslikku ja üldinimlikku, et see kõlab muusikali juhtmotiivina. Ja see on ühtlasi vastus küsimusele, miks Grapsi enam ei ole, tema 86aastane isa aga tänaseni turvalist vanaduspõlve veedab. Näidend ei kipu vaatajat suunama, kumb on parem: kas lühikest aega eredalt särada või pikalt vaikselt vinduda.

Mul oli esialgu kange tahtmine võrrelda “Raudmeest” kolme aasta taguse Vanemuise vabaõhu-”Rujaga”. Kas või sellepärast, et Ruja ja Magnetic Band tegid peaaegu ühel ajal laulu pealkirjaga “Doktor Noormann” ja esimene oli kõvasti parem. Enam ei taha. “Ruja” oli eelkõige võimas vaatemäng. “Raudmees” seevastu nii eepiline, kui üks näidend üldse eepiline olla saab, et teda veel muusikaližanri alla mahutada.

Artikkel: http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/raudmeeste-asendumine-amblikmeestega.d?id=62599018