Veiko Märka. Suur aeg vajab suuri lavastusi

Eesti Päevaleht. Veiko Märka. 22.11.2017
Von Krahli ja Tartu Uue Teatri ühislavastuses käivad
transpordirutiin ja teatriime käsikäes.

„Sajandi loo” suurprojekti raames valminud „BB ilmub öösel”
on tagasivaade kõige laiahaardelisemale teatrietendusele, mis Eestis
iganes korraldatud: 1940. aasta juunipöördele. Viimasesse kaasati
kogu rahvas, pilet anti kõigile tasuta. Ei ole siinmail varem ega
hiljem toimunud sedavõrd dramaatilist etenduskunstiüritust. Jääb
üle vaid kahetseda, et see ei kordunud. Saksa okupatsioon 1941 oli
ratsionaalne akt, teatraalse tiluliluta. Ja uus nõukogude võimu
kehtestamine 1944 kuulus pigem kategooriasse „ajaloo kordumine
farsina”. Säärast esietenduse uljust, rambipalavikku, kirgi
peaosade jaotamise pärast, indu võita kõrge Moskva publiku soodsa
reageeringu, kriitikute maatasa tegemist nagu suvel 1940 ei tule
tõenäoliselt enam iial.

Lavastuses on ka teine, ehkki kõrvaliseks jääv liin: Bertolt Brecht
viibib Soomes maapaos, elades Eesti päritolu kirjaniku Hella
Wuolijoki suurtalus. Brecht oli saksa teatriuuendaja, eriti kuulus
võõritusefekti innuka kasutuselevõtjana. Publiku võõritust
kasutatakse lavastuses ohtralt.

Teatriteaduse aspektist polnud Brechtil ja juunipöördel midagi
ühist. Viimane põhines kõige jäigema sotsialistliku realismi
kaanonil: palju häid, natuke – kuid selle eest hästi võikaid –
halbu ja mõned keskmised, kes lavastuse lõpuks heade leeri asuvad
– kui pahad neid just varem ära ei tapa, mis ainult kiirendab
ülejäänud keskmiste asumist heade poolele. Ei mingeid efekte ega
üllatusi, puhas trafarett. Ent kavalehele trükitud Kaarel Irdi
artiklist loeme: „Brecht kui dramaturg ja teatriteadlane ei karda
teatraalsust ja tinglikkust, ta koguni nõuab neid.” Täpselt sama
meetod, mis juunis 1940! Samas leidub väljend „Suurte ideede
realism”. Eks iseloomusta seegi juunisündmuste siinse pealavastaja
A. Ždanovi tegevust.

Kõige vahetuma ja värskema mulje jätavad Henrik Kalmet Tapal
tehtava „filmi” režissöörina ja Maarja Mitt tema assistendina.

Kuid „BB” ei koosne ainult teatrist, selle käigus tehakse ka
filmi. Film on põhimõtteliselt taoline tegelikkuse illusioon nagu
teater või juunipööre, kuid võimaldab tunduvalt efektsemaid ja
universaalsemaid üldistusi. „BB” puänt ühel sellisel
põhinebki.

Ligi pool lavastust möödub rongis kulgedes ja kõrvaklappidest
kuuldemängu kuulates, suurem osa Tapa raudteejaamas. Lõpuks tuleb tagasi sõita ka. Niisiis: transpordirutiin ja teatriime käsikäes.
Sõit viib meid mitte ainult läbi ruumi, vaid ka läbi aja – 77
aasta kaugusele. Lavastus põhineb peamiselt Mati Undi romaanil
„Brecht ilmub öösel”, aga ka Voldemar Panso päevikutel ja
ajaloolistel dokumentidel. Konstantin Pätsi (Henrik Kalmet) viimane
kõne rahvale 21. juunil 1940, mille ta Kadrioru lossi rõdult (nüüd
Tapa jaamahoone teise korruse aknalt) pidas, on igatahes autentne.
Sellega kaasneb osalusteatri element, kus stenogrammis kirjasolevad
vahelehüüded (põhiliselt „Maha!”) jäävad publiku kanda. Veel
lastakse publikul kogeda, kuidas Moskvasse NSV Liitu vastuvõtmist
paluma läinud saadikute saatjad tundsid end Balti jaamas poolteist
kuud hiljem.

ERINEVATE ELUVAADETEGA, ENT ELEGANTNE

„BB” tegevus ulatub aastani 1942. Kuna nende kahe aasta jooksul
muutus Eestis palju, kajastab tükk väga erinevaid eluvaateid, tehes
seda elegantselt. Suurepärane on sõjaaegse moedemonstratsiooni
kommentaar: halb uudis on see, et teie mehed on laiali eri rinnetel;
hea uudis aga see, et meestest on riidekappidesse maha jäänud palju
rõivaid, mida leidliku rätsepatöö korral saab kasutada
daamitualeti algmaterjalina.

Näidendi suurim puudus on Eesti-keskse ja Brechti-keskse pooluse
sidumise võimatus, mistõttu viimane jääb kaugeks ja
väheütlevaks. „Mu käsikirjad on ohtlikumad kui lõhkeaine,”
ütleb Brecht. „Mulle meeldib klassivõitlus,” ütleb Wuolijoki.
Ilusad salongikommunismi fraasid, kuid tol ajal Eestis toimunust
eraldas neid ja nende autoreid ületamatu kuristik.

Kaarel Irdi artiklist: „Brecht kui dramaturg ja teatriteadlane ei
karda teatraalsust ja tinglikkust, ta koguni nõuab neid.”

Näitlejaid on lavastuses kuus, kusjuures igaüks kehastab mitut
karakteerset, kuid mitte kandvat osa. Nimiosa (BB) kuulub Robert
Annusele, kuid seegi pole üldmuljes domineeriv, ehkki väline
sarnasus avaldab muljet. Kuivõrd lõviosa tegelastest on ajaloolised
isikud – isegi 1941. aastal Moskvas toimuma pidanud ENSV
kultuuridekaadi kolm konkureerivat „Libahundi” Tiinat võib
erialakirjandusest kergesti leida –, siis erilist fantaasiat nende
rollilahendused ei eelda. Nii jätavad kõige vahetuma ja värskema
mulje Henrik Kalmet Tapal tehtava „filmi” režissöörina ja
Maarja Mitt tema assistendina. Nemad on tõesti fanaatilised,
jäägitu professionaalse kretinismiga revolutsionäärid. Ehkki
punalipu asemel on nende messiaks kaamera. Tõnis Niinemets suudab
väga nappide vahendite ja ajaressursi abil südamelähedaseks muuta
poliitilise aferisti Maksim Undi kuju.

PANGE SOOJALT RIIDESSE!

Tapa kunagi nii uhke jaamahoone armetus torkab silma igale
läbisõitjale. R.A.A.A.M.-i lavastuse „Titanicu orkester”
atmosfääri loomiseks sobis see suurepäraselt. „BB”-d kõlbaks
mängida pigem normaalses (neutraalses) jaamamiljöös, kuid ega
viimane siin esmatähtis olegi. Olulisimad on raudtee kui
institutsioon ja ajaloomälu komponent, samuti rongid ja perroonid kui
lavastuse lahutamatu koostisosa. Ja need on Tapal laitmatus korras.
Tore on tõdeda, et kui muidu koonduvad elu hüved Eestis ikka
Tallinna kanti, siis „BB” on erand. Sama raha eest saavad Tartust
tulnud etendust nautida 72 minutit kauem (kui tagasisõit ka sisse
arvestada).

Kuna liikumise tõttu on tükk vaataja jaoks komplitseeritud, siis
üks õpetus asjast huvitatutele. Tapal tuleb üpris kaua viibida nii
vabas õhus kui ka külmavõitu jaamahoones. Seetõttu on vajalik
riietuda temperatuuri ja tervisliku olukorra kohaselt. Eriti
tallinlastel, kes saabuvad 16 minutit varem. Ehkki Tapa perroonil
massistseenides osalemine, kui tuleb etendada küüditatavaid mehi ja
neid saatvaid naisi, aitab hästi aega viita. Sooja suppi saab alles
vaheajal. Kõiges muus aitab vaatajat Tallinna (loodetavasti ka Tartu)
jaamas jagatav infoleht, mis tasub kindlasti reisi ajal läbi lugeda.