Tartu Uue teatri „Mikiveri tagi“, lavastaja Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Peeter Sauter ja Ülo Vihma. Esietendus 21. IX 2014 Vaba Lava saalis.
Teatripildist ligi viieks kuuks kadunud „Mikiveri tagi“ taaselustub kevadises Tartus mai teise nädala kahel õhtul. Hea uudis, sest Ivar Põllu kerge käega loodud lavastust lavakunstikooli XI lennu poiste suhetest kursusejuhendaja Mikk Mikiveriga, mis kantud soojast ja elutervest espriist, saab harva näha (viimati 20. detsembril Tartu Uues teatris). Materjal toetub kooliaegsetele sisekonfliktidele ning näitlejaharidusega Peeter Sauteri ja Ülo Vihma hästi säilinud lavatunnetusele.
Eluviis on viis jõuda elu juurde. Lavastaja Põllu toob Mikiveri kursuse hallisäbrused poisid püünele 1960. aastate teatriotsinguist pärit võtte abil. Publikul lastakse lava ja saali tavapärasest piirist üle ronida ning uus kodune mänguruum luuakse pingikonstruktsioonide alla. Naturalistliku teatriõhustiku komponentideks on aegu näinud laud, tool, külmkapp ja pisike pliit, lisaks õlled, puuviljad ja praekartulid. Kohmetud suhted publiku ja kahe meetri kaugusel asuva „eeslava“ vahel muutuvad kümne minutiga usalduslikuks, kuid Sauteri avameelsushood veel ei alga. Vaatajaid tuleb järjest juurde, tillukeses ruumis surutakse kehad kokku ja esireas istutakse patjadele. Lavastaja püüab vaba platsi leidmisel igaühele abiks olla. Põllu taskutest paistavad Strindbergi ja Brooki kõrvad.
Õhk on suitsust paks ja prožektorikiir hoiab pilku laua taga istuva mehe seljal. Esialgu kumab Sauterist kirjanikku rohkem kui näitlejat, kuid rahvas tajub, et vaimse eetri ühest anumast teise voolamise salapärane protsess tema erkudes käib. Sauter on keskendunud, teeb enesehävituslikult suitsu ja annab iga närviliigutusega märku, et siin, pingiridade all, tavateatri mõttes ebardlikus ruumis, hakkab sündima midagi olulist. Mis meid ees ootab, teab vaid jumal taevas.
Väga võimalik, et näitlejatekstis puristab Sauter roppe ja naljakaid sõnu nagu kuulipildujast, koorib „võtmise ja andmise“ käigus riided seljast või irriteerib publikut Rimini Protokolli vaimus. Loomine on tasakaalutus, mitte tasakaal, õpetas kursusejuhendaja Mikk Mikiver. Väga võimalik, et Sauteri hillitsetud süvitsiolek lähtub Mikiveri korrutatud vanaindia teatritraktaadi ridadest: silm läheb sinna, kuhu läheb käsi, mõte sinna, kuhu läheb silm, tunne sinna, kuhu läheb mõte … Laual on neli-viis suitsu ootel.
Ajastu puudutus. Tagantjärele tundub uskumatu, et umbes niiviisi alanud teatrilooliselt erutavat pihtimust mängiti kolme kuu jooksul vaid kolm korda Telliskivi loomelinnakus, Tartus veel kaks korda ja siis jäi lavastus täismaja järel seisma! Mis põhjusel? Mis juhtus?
Esietenduse eel septembris ümbritses rahvusvahelise kuraatoriprogrammi teiseks avalavastuseks valitud „Mikiveri tagi“ saladuslik aura, seda võimendas ilmutusliku Vaba Lava teatrimaja avamisega kaasnenud reklaamisära ning rahvuslikult karismaatilise, nõelasilmajoont rõhutava, loomingus vastuolulise teatrimehe nimi. Esietendusejärgsed hinnangud olid tunnustavad, lavastuse trumpidena nähti tugevaid ideeliine, inimese olemust puudutavaid sügavaid teemasid (õpetaja-õpilase suhe, eluvalikud), näitlejamängu võluvat intensiivsust. Kirjanik Jürgen Rooste pidas „Mikiveri tagi“ senise teatriaasta üheks tipuks. Kas ootused ime sünnile olid resultaadist kõrgemad, pole selge, kuid väärt lavastus aia taha ei läinud.
ERRi kultuuriportaalist loetud Rooste kirglikest poolehoiusõnadest tõugatuna pääsesin viimaste hulgas detsembrikuisele etendusele, ent võimalust mälupilti enne siinse mulje kirjapanekut värskendada ei paistnud kuskilt. See karm reaalsus sundis retooriliselt küsima: kas neli-viissada (kuni tuhat) vaatajat ning neli-viis etendust on projektiteatri ootuste-lootuste piir isegi juhul, kui lavastust saadab meediakära ja plusspoolele kanduv vastuvõtt?
Põhjusi, miks osa väärt teatrikatsetusi laiemat publikut ei paelu ja väiketruppide mängukorrad napiks jäävad, teavad asjaosalised paremini. Küllap on tegu aegruumiliste muutuste ja väärtuste teisenemisega. Peter Brook ütles aastate eest: aja kulgedes muutume ise, muutub maailm, sihtmärgid teisenevad, vaatepunkt nihkub paigast.
Mullusuvise Loomingu artiklis „Näitleja kui ajastu lühikroonika“ analüüsib Mihkel Mutt kadestamisväärse põhjalikkuse ja irooniaga maailmas ja meilgi edenevat suundumust teatraliseerida elu kõikvõimalikel viisidel: „Kõik võivad olla näitlejad, dramaturgid, režissöörid, helikujundajad jne. Seeläbi võime kõik saada osalisteks milleski suures. See tõstab meie eneseteadvust!“ Kunstiloomingus pingutab igaüks maksimaalselt oma kuvandi kehtestamiseks ja annab sellest ka valjul häälel teada, kuid kõigele pakutavale ei jätku lihtsalt turgu. Nõudlus näib olevat kesine ja tegu võib olla ületootmisega. Põhjusi, miks vaatajaid off-teatri etendustel napib, on kindlasti rohkem, kuid üks neist võib seisneda katsetes lõhkuda kunsti ja elu vahelist piiri ülemäära. Mutt annab olukorra mõistmiseks hea valemi: kui kõik on kunst, pole enam miski kunst; kui kõik on draama, pole enam miski õieti draama.
Teatriinimestele on selge, et teatrist ja lavalt ei saa näitlejat lihtviisiliselt välja rookida, ükskõik kui populaarne selline suundumus parajasti tundub. Sellest tuleneb ka publiku vastupandamatu soov näha teatris ikka ja jälle klassikalist ja avangardset, Muti sõnadega öeldes ehedat ja naturaalset, mis „Mikiveri tagis“ suures osas realiseerus.
Mikiveri enda kohalolek paraku puudus. Kui Põllu eelmiste, teatriajaloost inspireeritud lavastuste (Ird, biitlid) alusmaterjal oli ettearvamatu ja kohati vaieldav, ent teostus filigraanne ja kõrgelt hinnatud, siis kõnealuses lavastuses Mikiveri märgistamine vaid mõne iseloomuliku mälupildi ja taustaheli abil suurt õnne ei toonud. Hädapärast võinuks panna lavastusele vähem efektse, kuid sisult täpsema pealkirja „Mikiveri taak“. Sauter ütles meedias otse, et selles lavastuses ei räägita Mikiverist ega õpilastest: „Mikiver jääb minust küll miilide kaugusele, nagu ta oli kooli ajalgi …“ Sauter ise kündis näitlejana rohkem oma vagu ja siunas saatuse keerdkäike, kuid tegi kõike nii intrigeerivalt, et püsib siiani meeles.
Vihma roll oli mitmeti tõlgendatav ning mõjus Luciferi tüüpi ergutajana, valgusekandjana, kes püüab entusiastlikult jätkata „Pilvede värvide“ lavaletoomist, kuid aastate tagant see variant enam ei kõnetanud. Etenduse teises pooles võis märgata ka tudengiealiste vaatajate hajusas pilgus soovi guugeldada, kes see Mikk üldse oli ja on.
Kuigi õpetaja Mikiver muutus endiste õpilaste intonatsioonides inimlikult käegakatsutavaks, jäi ta etenduse ajalises distantsis kaugeks ja võõraks. „Tahaks õps Mikiverile au anda,“ ütles Sauter meedias, „aga ei oska.“ Tegelikult oskasid mehed parasjagu. Kunagised näitlejahakatised vallutasid lavaruumi enesestmõistetava professionaalsusega, nende lavaline liikumine oli pingevaba ja dialoog kuraasikas. Tahes-tahtmata paistis Sauteri ja Vihma sisemisest hoiakust Õpetaja suhtes mitu grammi pieteeti rohkem, kui seda otsesõnu välja öeldi.
Lavakas oli Sauteri arvates tolle aja parim kool Eestis. Kui etendusel kerkis küsimus, „kas meie kursus oli lavaka kõigi aegade viletsaim?“, võis toonast süü- ja häbitunnet mõista, kuid nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, tundub selline hinnang tontlik. Lavakunstikooli uksest ei ole iialgi kõige viletsamat kursust tänavale astunud! Isegi kui vaatame Mikiveri lennu nimekirja, siis vähemalt pooled kahekümnest lõpetajast on teatriga praegu otse või kaude seotud. Mikk ise selgitas asju nii: „Kui teatritööd teha, siis pühendunult, aga mitte fanaatiliselt. Viimasel kohtumisel (1984) ütlesin neile: „Kümne aasta pärast küsige endalt, sest siis olete veel küllalt noored ja täielik elumuutmine võimalik: kas teater on ikka mu õige koht? Kui ei, siis minge ära!““ Aga kui mõni noor näitleja Mikiverist veel tuhkagi ei tea, võtke sirvida paks mustakaaneline piltidega raamat „Mikk Mikiver. Teater“ ja te saate ühe õhtuga terve ajastu teatripildi silmade ette.
Näitlemisele pühendatud õhtu. Etendusele panid veenva punkti põlevate küünalde vahel looklevad Liiva-Hannuse teed ja näitlejate lahkumine rollist. Sauter ja Vihma vahetasid näitleja töörõivad valge särgi ja pintsaku vastu ning ütlesid tumma silmavaatega: kõik, mis siiani tegime, oli näitlejatöö, nüüd langetame inimesena pea. See oli lummav hetk.
Lavastus on saanud positiivset meediakaja, näitlejad on pälvinud tunnustust oskusliku esituse eest. Oleks vahva, kui teatripäeval antaks välja eripreemia – Mikiveri auraha. Selle võiks kuskilt näpistada, keegi ei pahandaks, piduõhtul oleks lusti rohkem. Jätaks vana näitlejateatri müürid veel praegu püsti.