Virumaa Teataja / "Abrakadabra": kuidas sõnastab sõnastamatut Grete Jürgenson

Inna Grünfeldt, Virumaa Teataja, 5.11.2024

Kuidas tabada tundeid, mida me kõik oleme tundnud, kuid pole senimaani osanud sõnadesse panna? Johan Elmi autorilavastus «Abrakadabra» avab olulisi sõnu kümnes peatükis. Hiljuti Tartu Uues Teatris esietendunud lavastus jõuab 9. novembril Rakvere teatrisse.

Lavastuse «Abrakadabra» alusmaterjaliks on John Koenigi teos «Dictionary of Obscure Sorrows» («Ähmaste kahetsuste sõnastik»), poeetiline kogumik väljamõeldud sõnu ja nende definitsioone. «See lavastus on katse meie sees ja ümber toimuvat kinni püüda ja sellele tähendus anda. See on väikese inimese ülisuur püüd kuidagigi olemas olla ja seda nautida,» on öelnud Johan Elm.

Rühmatööna valminud lavastuses sukeldub sõnadesse neli näitlejat. Missugused sammud ja valikud viisid suurest sõnaraamatust sisekaemusliku lavastuseni, avab näitleja Grete Jürgenson.

On sõnastik ja idee, on lavastaja ja neli näitlejat. Teksti ei ole. Mil moel valisite tohutu paksust sõnastikust sõnad, mida lavale tuua?
Johan andis need ette kas ükshaaval või kimbukestena.

Kuidas sündis «Abrakadabra», mida lavastaja Johan Elm nimetas rühmatööks?
Aluseks ja tõukepakuks on «Ähmaste kahetsuste sõnastik». Olid Johani ideed, küsimused ja mõtted, mille pealt hakkasime tegema etüüde ja improvisatsioone, lühemaid ja pikemaid kirjutamisi. Improvisatsioonidest sündisid stseenid ja kirjutamisülesannetest tekstid, mille Johan uueks tervikuks põimis. Lõpuks oli meil olemas ka tekstiraamat.
Laval improviseerisime stseene - mängulisi olukordi, erinevaid suhteid erinevate tegelaste vahel. Need improvisatsioonid võisid kesta poolteist tundi, aga ka rohkem või vähem. Sellest materjalist valis Johan välja lõigud, mida hiljem edasi arendasime. Nii et lavastaja ja dramaturg on ikkagi Johan Elm, kes sellest materjalihulgast, mida olime loonud nii laval kui ka kirjutades, osa välja sõelus. Need on tema valikud ja otsused, mis ja mis järjekorras tuleb.

Kuidas nimetada neid sõnadele improviseeritud kümmet stseeni? Lugudeks?
Ütleksin, et kümme peatükki, kui tahta seda liigendada. Sõnu on seal siiski palju rohkem. Just neid, mis otsesõnu laval ilmuvad. Peatükke on tõesti kümme. Aga peatükkide pealkirjad ei ole sõnaraamatu sõnad. Näiteks on ühe peatüki pealkiri «Inimene õpib tantsima», aga selles peatükis kõlab kuus sõnaraamatu sõna.

Olete sõnad ise lahti kirjutanud ja lavalooks improviseerinud. Kas laval olete iseenda või tegelastena?
Me kõik mängime mitut tegelast.

Kas olete peatükkides laval neljakesi või triode-duettidesoolodena?
On peatükke, kus oleme ka kahekesi või üksi. Mõnes kolmekesi.

Milline laval kõlavatest sõnastiku sõnadest on kõige rohkem teie sõna?
Neist sõnadest, mis otseselt lavastuses ilmuvad, on ehk kõige enam minu sõna «luumus». Johan on selle tõlkinud nii: «Ere inimlikkus, mis kumab ühiskondliku vaatemängu all.» Selle definitsiooniga ongi justkui kõik öeldud. Köidabki see võimalus kohtuda, kokku saada.

Missuguse loo räägivad need kümme peatükki? Või tuleb vaatajal «Abrakadabrast» oma lugu avastada?
Väga üldistatult võib öelda, et see on inimese elukaar. Ma usun väga, et seda lavastust vaadates on tõesti võimalik oma lugu avastada. Ja ka elada kaasa tegelaste lugudele seal laval.

Lavastaja Johan Elm on rääkinud seoses «Abrakadabraga» äratundmisrõõmust. Mida tuntakse ära laval ja saalis?
Kui me proovide esimeses etapis sõnaraamatut lugesime, siis tõesti jagasime seal saalis äratundmisrõõmu. Iga sõnaga polnud ja pole see sajaprotsendiline ja totaalne, aga mingites aspektides oli ja on kattuvusi kindlasti. Või siis täiesti vastupidi - täielik vastandumine. Mis on ju samuti tugev ja üsna klaar tundmus. Usun, et see äratundmisrõõm kehtib teatris, aga ka kirjanduses ja kunstis laiemalt. Kuna lavastus ja raamat tegelevad väiksemate ja suuremate hetkedega elus, võib nende kaudu äratundmist tekkida ju küll.

Kas lavastusse osutusid valituks pigem sõnad, mis tekitasid äratundmisrõõmu, või ka need, mis tekitasid vastandumist?
Väga erinevalt selles mõttes, et moel või teisel on kõik sõnad selles lavastuses sees. Mingites stseenides, kus me otseselt ei ütle neid sõnastiku sõnu välja, on nad kuidagi kohal või midagi olemuslikku nendest on meie mängus. Oleme ju nendest sõnadest ikkagi tõukunud.

Millega tegi see lugu teid näitlejana rikkamaks?
Kõige suurem rõõm on ikkagi sellest, kellega koos saame ja saime seda teha: Elise Metsanurk, Juhan Soon, Markus Truup, kellega koos laval mängime ja kes on niivõrd hea huumorimeelega, tundlikud, säravad, targad, peenetundelised inimesed ja näitlejad. Samamoodi Johan Elm lavastajana, Eugen Tamberg kunstniku ja Kärt Karro valguskunstnikuna ... Ühesõnaga kogu meeskond.

Olite kuus aastat Rakvere teatri näitleja, aastast 2023 olete Tartu Uues Teatris. Kuidas läheb ja kas vahel Rakveret igatsete?
Väga hästi läheb, on palju põnevat tööd. Ja head inimesed, kellega koos seda tööd teha.
Muidugi on ju Rakveres alles sõbrad ja inimesed, kelle peale väga soojalt mõtlen.

Kui teid kutsutaks külalisena Rakvere teatrisse rolli tegema, mida vastaksite?
No näis!

Millised märksõnad annaksite kaasa inimesele, kes tuleb «Abrakadabrat» vaatama?
Kui põnev ja keeruline küsimus! Vastan siis kolme sõnaga: elamisest rõõmu tunda.