Lavastus «Valgusaed» on Tartu Uue Teatri ja tsirkusetrupi Big Wolf Company koostöös sündinud projekt, mis meelitab publiku avastama reaalseid ja kujuteldavaid aedasid. Lavastuses on omavahel seotud loojutustus ja õhuakrobaatika ning selle lahutamatu osa on valgus, mida kasutatakse nii maailma kui ka tähenduste loomiseks.

Lavastusel on kaks sarnast etenduse versiooni. Üks, mis algab teatrimaja juures Laial tänaval, ja teine, Kroonuaia tänaval algav viib publiku ka öisele jalutuskäigule Tartu ülikooli botaanikaaeda.

Kaks versiooni
Autorite (Grete Gross ja Elisa Kundi-Matvejeva) selline valik on põhjendatud, sest etendustele oodatakse vaatajaid juba alates viiendast eluaastast ning nooremale publikule võib öine matk botaanikaaia maastikul osutuda keeruliseks.

Kõigile noortele ja nende vanematele, kes päevasest etendusest osa võtavad, on vägagi soovitatav enne teatrit retk botaanikaaeda iseseisvalt ette võtta.

Suuremale osale publikust on pimedas botaanikaaias jalutamine ehk haruldane, kuid aia kui kogemuse väärtust see palju ei mõjuta. Aed on lõhnade, helide, värvide ja mustritega meeleliselt intensiivne paik, kus saab asfaldile vahelduseks jalgade all ka teisi tekstuure kogeda. Või jälgida, kuidas valgust ei murra mitte range betoon, vaid seda püüab tihe erikujulistest taimelehtedest, -vartest ja -okstest moodustunud kollaaž.

Tasakaalustav kogemus
Teatrimajas satub publik kitsasse hämarasse tunnelisse, kus üksteise järele reastuvad külastajad ei meenuta enam juhuslikke jalutajaid aias või tänaval, vaid teadlikult sihtmärgi poole liikuvat sipelgate kolooniat.

Botaanikaaia stiihiast ja linna kärast on vaiksesse ja sooja teatrisse jõudmine nagu unne suikumine, kus visuaalselt tajutavad vormid, värvid ja valgus võrdsustuvad sumedate helide, sooja piparmündilõhnaga peopesadel ning siidise puudutusega sõrmeotstel.

Loo jutustamiseks kasutavad autorid korraga nii erinevaid taju vorme, et etendus võiks selle kogeja meeltele isegi tasakaalustavalt mõjuda.

Publikut saadavad etenduse algusest lõpuni kaks jutustajat (Krõõt Saar ja Kristiine-Eliise Kadakas), kes etenduse kulgu tekstidega toetavad. Jutustajad aitavad publikul toimuvat konteksti seada ja erinevaid valguspilte tõlgendada.

Luulelistest tekstidest jäävad kõlama õitsemine, kastmine ja kasvamine ehk kõik, mida ühes aias võib kohata. Etendus laiendab aia mõistet ning suunab vaatajat mõtlema ka kujuteldavatest ja inimese sisemistest aedadest. Sellised lihtsakoelised kujundid on noorele publikule jõukohane mõtteaines ja täiskasvanud publikule vabastav.
Vabastavalt mõjub ka jutustajate suhtlemislaad. Nad suunavad publikut sellise hellusega, et ka tehniliselt keerukamates olukordades tuleb publik nagu hüpnotiseeritult kõigega kaasa.

Hoitud publik

Isegi kui kõigisse tegevustesse ei ole täiskasvanud publikul lõpuni usku, soodustab etenduse keskkond ja trupp üksteist hoidma ning üksteisega arvestama. Väike eksklusiivne publik, kes etendusele on tulnud, sõbruneb tegevuste kaudu ühtseks kokkuhoidvaks rühmaks, kus seni tundmatu kaasosaleja ei olegi enam päris võõras.

Lavastuse kontseptsioon on siiralt lihtne. Selles ei esitata keerulisi või uhkeid mõttekäike ega suuri tundeid, vaid lastakse publikul tunnetada kõigi oma tajudega. Valgus- ja videokujundus küll illustreerib lugu, kuid selle kõrval on ruumi ka kujutlusvõimele või lihtsalt kohalolule.

Grete Grossi õhuakrobaatika on kindlasti etenduse kõrgpunkt, kuid ka selles on nii palju kergust ja rahu, teda vaadates jääb aeg nagu seisma, gravitatsioon läheb meelest ja ootamatult on kõik jõudnud Kuule palju lähemale.

Artikkel ilmus Tartu Postimehes 14.08.2026