Andreas Aadeli lavastus «Tuhandenäoline kangelane» Tartu Uues Teatris ei varja oma juuri - selleks on Joseph Campbelli monumentaalne samanimeline teos, mis on suure osa läänemaailma filmitoodangus jutustatavate lugude aluseks.
Campbelli teoses lahti kirjutatud kangelase teekonna motiive võib leida pea igast Hollywoodi filmist, kui vaid osata tähele panna. Andreas Aadel viib oma publiku aga hoopis teistsugusele teekonnale, paludes kõigepealt sulgeda silmad ja panna pähe kõrvaklapid.
Campbell on Eesti humanitaarias mõnevõrra vähem tuntud autor kui 20. sajandi algupoole vene vormikoolkonna esindaja Vladimir Propp, imemuinasjuttude teooria looja, kuid «Tuhandenäolise kangelase» eestindus on Ülo ja Maarja Valgu tõlkes ammu olemas (2015). Campbell ja Propp kõnelevad üsna sarnasest teemast: kõik lood algavad kangelase lahkumisega kodust, mille järel satub ta ebaturvalistesse olukordadesse, kus juhtuvad maagilised asjad ning ähvardavad ohud, kuid leidub ka kaitsjaid ja aitajaid.
Campbelli käsitluses on monomüüt domineerivalt maskuliinne, ehkki põhimõtteliselt ei takista miski ka naisi lugude peategelasteks tõstmast, on kirjutatud selle naisversioone ja isegi vastulauseid, näiteks Ursula K. Le Guini «Kirjanduse kandekoti teooria» («The Carrier Bag Theory of Fiction»).
Tartu Uue Teatri lavastust hakati möödunud sügisel turundama väikese vimkaga. Nimelt ületasid meediakünnise videod Tartu linnaliikluses ekslevast raudrüüs tegelasest. Pean tunnistama, et ei tabanud ära, millega tegu, ehkki seiklused võeti ette Uue Teatri lähistel. Keskaegses turvises tegelane tänapäevases argikeskkonnas mõjus kahetiselt kummastavalt: ebakohases varustuses liikleja ei tundnud end ilmselgelt turvaliselt, samas nihestas see ajarändur linnaelanike taju, sundis ehk ennastki värske pilguga ringi vaatama ja mõtlema, kuidas midagi nii arhailist meie ümbruskonda nihestab.
Võimalus ise oma lugu luua
«Kangelane» on sõna, mida kuuleme tänapäeval küllaltki palju. See on laetud sõna ja seotud vahetult ja siiralt sõjaga. Vaid nädal enne Uue Teatri esietendust võis teatri kõrvalmajas näha Vaba Lava ja Vabaduse Festivali dokumentaallavastust «Ma ei jätnud Ukrainat 2022» (lavastaja Merle Karusoo), kus jagasid oma elu vahetu sõjakogemusega ukrainlased. Nende haavatud sõjameeste jutustus oli nii argine ja lihtne, et raske on ette kujutada midagi kaugemat hollywoodilikust heroismist. Samas - ka midagi kaugemat meie turvalisest argikogemusest.
Aadeli lavastus on kaugel nii heroismist kui ka sõjast. Lavastus tõestab, et Campbelli monomüüt on erakordselt paindlik ja võimaldab põhistruktuuri säilitades luua kõige erinevamaid maailmu. Aadel ei jutusta publikule lugu, vaid annab võimaluse oma lugu ise luua igaühele, soost ja vanusest sõltumata. Kui monomüüdil põhinevates teostes läheb seiklema loo peategelane, siis Aadel viib retkele tundmatusse vaatajad.
Sõna «vaataja» ei ole siin isegi täpne, sest lavastust saab kogeda palju rohkem kõigi teiste meelte kaudu, asuda kinnisilmi teele koos teiste samasuguste ekslejatega, kõrvus näitlejate mahehäälsed juhatused. Iga vaataja peidetakse oma intiimsesse mulli, kus kokkupõrked kaasteelistega on vältimatud. Koos ollaksegi tuhandenäolised.
Sellise mudeliga on Aadel tabanud muinasjuttude psühholoogilise tuuma: me tahame samale põhjale loodud lugusid taas kogeda, sest samastume kangelasega. Sel teekonnal õpib kangelane tundma nii iseennast kui ka Teist, tundmatut. «Tuhandenäolises kangelases» leiab kohtumine Teisega aset mikrotasandil - käesurumiste ja -hoidmistega. Ja tõepoolest, samas tuleb leida enesekindlust ka endas.
Puhkus liiglärmakast maailmast
Märkasin, kuidas kohmerdamise asemel leidsin tasapisi julgust ruumis ringi liikuda ja kuidas pimedus ei olnud enam takistus, vaid soe turvamull. Selles turvalises, kuid siiski ebakindlas ruumis lasti igaühel tegeleda oma väikeste hirmude ületamisega, ületada oma väiksemaid või suuremaid lävepakke, mille taga on uus tundmatus.
Campbelli teooria peamised astmed - lävepaku ületamine, kohtumine jumalannaga, põlvkonnavahetused jms - olid täidetud või vähemasti osutatud, kuid müüdilise sfääri asemel seigeldakse isiklikus argielus, puudutamata ei jäeta ka viimaste aastate sotsiaalseid raputusi. Sarnast tuttava-ebakohasuse-mittesobitumise tunnet kogesin, vaadates videoklippe Tartus Narva maanteel ekslevast raudrüütlist.
Sarnast võtet, et etenduse maailm on asetatud kogeja ümber, on Tartus varem kasutanud Labürintteater G9, koos Uue Teatriga tehtud «Hingede öös» (lavastaja Maret Tamme) rändas vaataja Karl Ristikivi romaani peategelasena vanaaastaõhtul Surnud Mehe majas, füüsilise kohana Toomkirikus. Aadeli lavastus on intiimsem, isiklikum, käivitades iga osaleja mälestusi, tundeid ja kogemusi. Diskreetne, kuid mõjus vahend selle juures on heli: silmad kinni, vaikne saund (helilooja Kirill Havanski) ja kõne kõrvus, pöördub pilk endasse.
Kõrvaklapiteater on saanud Uue Teatri pea et kaubamärgiks, kuid ilma keeruka visuaalse lahenduseta mõjub selline intiimne lavastus tänapäeva üleküllastunud maailmas puhkusena: see on hooliv, tundlik ja vahetu.
«Tuhandenäoline kangelane»
Lavastaja Andreas Aadel
Laval Elise Metsanurk, Grete Jürgenson, Ilo-Ann Saarepera, Juhan Soon, Kirill Havanski
Esietendus 21. veebruaril Tartu Uue Teatri suures saalis, kestus 1 t ja 30 min vaheajata
«Tuhandenäoline kangelane» Tartu Uues Teatris. Vaataja seda kiirtemängu ilmselt ei näe, sest tal tuleb silmad sulgeda ja kõrvaklapid pähe panna.Üksildane kangelane Tartu linnakeskkonnas lavastust reklaamimas.
arvustus ilmus Postimehes, 17.03.2026