Tartu Uue Teatri uuslavastus paneb proovile külaliste usalduse, kattes pooleteiseks tunniks publiku silmad ja kõrvad.

Kel oli õnne veeta 2024. aasta augustikuus aega Tartu Uue Teatri Narva-Jõesuus korraldatud festivalil Hungerburg2024, võis näha Andreas Aadli lavastust „club paradise“. Selles kaeti külastajate kõrvad ja silmad klappidega, et viia publik heli kaudu juhendatud pimerännakule kunagise Mereranna puhkekodu räämas ruumidesse ja mõttelisse maailmalõpuklubisse, ent ennekõike iseendasse.

Samale vormilahendusele on leitud nüüd väljund teatri Tartus asuvas kodus, kus saalitäis võõraid inimesi nägemismeelest ilma jäetakse ning siis omamoodi teekonnale saadetakse. Just kangelase teekonnaks on ristitud kultuuris ülilevinud loo struktuur, kus peategelane käib läbi rea nii-öelda kohustuslikke käike, sealhulgas katsumuse, muutumise ja lunastuse.

Kangelase teekonda seostatakse ennekõike selle mitteakadeemilise kirjelduse populariseerinud kirjanik Joseph Campelliga, kelle kuulsaimalt töölt on „Tuhandenäoline kangelane“ pealkirja laenanud.

Teistmoodi maailm Ruumina on Tartu Uue Teatri saal oluliselt turvalisem ja ennustatavam kui Mereranna puhkekodu. Enamikul tõenäoliselt võrdlusmomenti ei teki, kuid just võõras kohas tundus selline formaat rohkelt julgust nõudva, seda leides aga vaat et transtsendentsena, meelte piire kompava ja füüsilise keha paiknemisest oluliselt kaugemale piidlevana.

Ka Tartu Uues Teatris nõuab Aadli lavastus siiski üksjagu usaldust, mida kaasaegne maailm üleliia ei soodusta. Harjumuspärane arusaam teatrist kui turvalisest viisist laval toimuvat kõrvalt vaadata tasub eos unustada. Leppida tuleb mitte ainult oma tavapärasest turvatsoonist väljumisega, vaid ka sisuliselt ühe meele loovutamise ja teiste proovilepanekuga.

Eestlase suurim hirm pidavat olema lavastuses osalemine, eriti lavale kutsumine, siin aga veetakse kõik ühtaegu lavale ja kaotatakse lava samal ajal täielikult. Näitlejate päralt jääb juhendajate roll – nad on kohal eelkõige häälena publiku peas, mis suunab ümbritsevat avastama, üksikute sammudega kilomeetrite ja aastate taha reisima.

Kui „club paradise’i“ kirjutasid Aadli ja trupp ise, siis seekord on kaasatud teksti autorina kirjanik Kaur Riismaa. „Tuhandenäolise kangelase“ kuuldemänguline pool ongi rõhutatult kirjanduslik, eelkäijast märksa lopsakam, aga ka ilulevam, pretensioonikam ning kaunistatud Kreeka mütoloogia ja kirjandusklassika viidetega.

Kõige ilmutuslikumad on samas just „Tuhandenäolise kangelase“ kõige lihtsamad ja vahetumad hetked, nagu võõra inimese käte puudutamine ja selle põhjal järelduste teha püüdmine või üha keerulisematele ühiskondlikele küsimustele kooris vastuste karjumine viisil, kus eitus tähendab jaatust ja vastupidi. Nii jäigi esietendusel veidi arusaamatuks, kas vali „ei“ tähendas ülekaalukat valmisolekut nimetada USA terroristlikuks riigiks või mitte.

Lavastuse siht pole siiski ühegi poliitilise ega päevakajalise seisukoha sõnastamine ega võimendamine, vaid igasuguse meid teineteisest eraldava maailmavaatelisuse läbipeegeldamine.

Ideoloogilise kompassi asemel Siinkohal ongi kohane naasta usalduse juurde. Kusagil lavastuse keskel avastasin end võõraste kehade vahel koperdades ja helilooja Kirill Havanski muusika saatel kergelt õõtsudes küsimuselt, kas me oleme tänasel päeval võimelised päriselt, sügavalt uskuma ja usaldama, et meie kõrval seisev inimene ei soovi meile halba. Ka siis, kui ta valib teist erakonda? EKRE-t? Sotse? Hoiab pöialt pigem Iisraelile kui Palestiinale või vastupidi? Mina ei ole kindel, et ma olen, aga ei mäleta, et see oleks alati nii olnud.

Millal see muutus? Millal sai ideoloogiast ainus kompass, mis asendab pea kõik muud moraalsed kaalutlused, ka kõige lihtsakoelisema ligimesearmastuse? Kas see juhtus Facebookis, Twitteris, X-is või on need lihtsad selgitused vastutuse endalt pühkimiseks? „Tuhandenäoline kangelane“ ei sõnasta selgelt selliseid küsimusi, veel vähem vastuseid, kuid lubab pooleteiseks tunniks kogu ümbritseva müra vaat et välja lülitada.

Ilukirjanduslikud kangelased on olnud ajalooliselt ideaalpilt – peegeldus sellest, kes me tahaksime ja justkui võiksime olla. Eks kõnele viimase sajakonna aasta vaimustus koomiksite ja filmide superkangelastestki vajadusest millegi järele, milleni me ise ei küündi. Mida keerulisemaks muutub ümbritsev maailm, seda suuremaks vajadus lihtsate lahenduste järele.

Tartu Uues Teatris saadetakse igaüks omaenda isiklikule kangelase teekonnale, et teha läbi oma katsumused, võib-olla astuda ka muutuse ja ehk isegi mingisuguse lunastuse, kahetsuse, lepituse teele. Ja ennekõike oma sisemine kangelane leida, et taas iseenda ja ümbritseva eest vastutus võtta.

Huvitav kokkusattumus, et samal nädalavahetusel esietendusid Tartus „Tuhandenäoline kangelane“ ja Tallinnas Südalinna teatris Sveta Grigorjeva „Cosmodolphins“. Mõlemad on omamoodi kihutuskõned maailma muidu üha lootusetumana kogevale inimesele. Ma ei usu, et kunst maailma päästab, aga need tunnid teatris on sümpaatne samm sotsiaalmeedia kõlakodadest välja, tagasi pärissotsiaalsuse poole, ja teevad päris suure töö, et taas sageli kõikuma löövat usaldust sütitada.

„Tuhandenäoline kangelane“

Lavastaja Andreas Aadel

Teksti autor Kaur Riismaa

Kunstnik Kairi Mändla

Helilooja Kirill Havanski

Valguskunstnik Oskar Harding

Produtsent Kersti Niglas

Laval Elise Metsanurk, Grete Jürgenson, Ilo-Ann Saarepera, Juhan Soon, Kirill Havanski

Esietendus 21. veebruaril Tartu Uues Teatris

Lavastus nõuab üksjagu usaldust, mida kaasaegne maailm üleliia ei soodusta.

arvustus ilmus Delfi kultuuris, 2.03.2026