Aastaid Viljandi linnakunstnikuna töötanud Kristi Kangilaski andis lahkumisavalduse ning tema viimane tööpäev linnavalitsuses on 30. juuni. Kangilaski sõnul langes tema lahkumisotsuses kokku mitu põhjust: ühelt poolt on ta seda tööd teinud juba üle kuue aasta, teisalt on muutunud Viljandi linnavalitsus ja selle tegutsemisviisid.

«Kui ma ajas tagasi mõtlema hakkan, siis minu maksimumaeg üht ja sama vankrit vedada ongi olnud umbes seitse aastat,» ütles Kangilaski. «Kui see aeg hakkab täis tiksuma, siis tekib rahutus ja tunne, et midagi peab muutuma.»

Kangilaski alustas Viljandi linnakunstnikuna tööd 2020. aasta veebruaris. Oma sõnutsi oli tal alguses tohutult energiat ja tahet ning eriti meeldisid talle tavapärastest ülesannetest kõrvale jäävad ettevõtmised, mis sündisid koostöös teiste inimestega. Ühe sellisena tõi ta esile üritustesarja «Jõulud Viljandis», mida oli tema sõnul koos Vilja Volmer-Martinsoni ja Laineli Parrestiga väga tore käima tõmmata. Samuti meenutas ta hea sõnaga koostööd Tartu Uue Teatri valguskunstniku Rene Liivamäega.

Just Liivamäega seostub Kangilaskil mitu linna visuaalsesse mällu jäänud ettevõtmist. Näiteks esimene enneaegsete laste päev, mil Viljandis värviti valgusega sirelilillaks korraga mitu objekti. «Hilisematel tähistamistel on alati olnud tunne, et liiga väikselt sai tehtud,» märkis Kangilaski. Samuti oli Liivamägi Uue tänava langetamisele minevate puude väljavalgustamise ja «Joala pargi» valgusmonoliitide aktsiooni taga ning need olid linnakunstniku kinnitusel mälestusväärsed installatsioonid.

Koos Liivamäega sai teoks ka Viljandi esimene ilutulestikuta uusaasta vastuvõtt. Kangilaski mäletab seda kui üsnagi närvilist ja külma õhtut, mil lõpuni ei võinud kindel olla, kas kõik tehnilised ühendused ikka toimivad. Samuti oli selge, et ilutulestikust loobumine tähendab suurt muudatust.

«Teada ju oli, et see tekitab kogukonnas kindlasti omajagu pahameelt või vähemalt palju vastakaid tundeid. See oli suur muutus traditsioonides,» ütles ta.

Püsivalt linnaruumi jäävatest jälgedest rääkides nimetas Kangilaski Maramaa koera, purskkaevu «Tüdruk tuvidega», betoonkasse ja supergraafikateoseid, millest igaühe üle on tal hea meel. Tema sõnul oli linnakunstniku eelarve küll väga väike, ent ta võttis eesmärgiks proovida igal aastal linnaruumi tuua mõni maamärk. Eriti hea meel on tal ka selle üle, et Aino Sepa loodud hülged jõudsid Paala järve äärde. «Nii tore skulptuur peab ikka linnaruumis nähtaval olema,» lausus Kangilaski.

Tema lahkumise taga ei ole siiski ainult ühe töötsükli täitumine. Kangilaski sõnul mõjutasid otsust ka muudatused linnavalitsuses endas. «Uus koalitsioon tõi kaasa otsused ja tegutsemisviisid, mille tunnustamine on minu jaoks raske,» nentis ta.

Linnavalitsusse tööle asudes oli Kangilaskile keeruline võtta omaks arusaam, et ta esindab linna ja linna tahet ning tema isiklik arvamus pole see, mida peaks tingimata kõva häälega alati välja ütlema. «Viimasel ajal on selle põhimõtte järgimine osutunud väga raskeks,» märkis ta.

Lisaks on tema sõnul linnavalitsusest viimasel ajal järjest lahkunud kolleege, kellega koostöö sujus ja kelle toel sai mitu projekti teoks. Kangilaski ütles, et kuna lahkumismõtted keerlesid peas juba aasta algusest, ei hakanud ta viimasel ajal enam uusi suuri asju käima tõmbama. Ja kuna eelmisest aastast täitis ta ka kultuuriväärtuste spetsialisti ülesandeid, siis polnud linnakunstniku tööks nagunii enam eriti aegagi.

Muinsuskaitsega seotud teemad hakkasid tema sõnul võtma väga suure osa tööajast, sest need on tihti kiireloomulised ja nõuavad kohe tähelepanu. Linnaruumi ilu loomine jäi selle kõrval paratamatult tagaplaanile, sest selles töös on rohkem paindlikkust ja tempo on enda teha. «Ehk tegelikult on ka see üks põhjus, miks ma natuke ära väsisin,» ütles Kangilaski.

Uuele linnakunstnikule on ta lubanud sisseelamisel igati abiks olla, nagu oli talle omal ajal suureks abiks eelmine linnakunstnik Malle London.

Küsimuse peale, kas tegemata töödest jääb midagi ka hingele kripeldama, vastas Kangilaski, et eks selliseid asju leidu ikka. Ta märkis, et linnakunstnikul võiks olla senisest suurem eelarve ja rohkem võimalusi luua ilu ka muul moel kui kitsalt kunstiteoste või väikevormide kujul. Tema hinnangul ei seisne hea linnaruum ainult skulptuurides, pinkides või muudes objektides, vaid kogu taristus.

Oluline on tema sõnul näiteks see, kui laiad on teed ja millega need on sillutatud. «Ja haljastus on kohutavalt oluline. Ehk isegi kõige olulisem,» rõhutas Kangilaski. «Üksainus puu võib luua suurepärase keskkonna või selle puudumine kogu paiga ebameeldivaks muuta.»

Ta oleks tahtnud, et tema võimuses oleks olnud luua Viljandisse rohkem mänguväljakuid ja haljastust. Samuti jäi paraku tähistamata Viljandi seos Eno Raua loodud Naksitrallidega. Kangilaski hinnangul võiks seda tulevikus kindlasti teha.

Hingele kripeldama jäävad talle ka Arkaadia aed ja Rubiini plats. See paik vajaks tema sõnul lõpuni mõtestamist ja lahendamist ning võiks ideaalis kujuneda Viljandi keskseks kohtumispaigaks.

Kangilaski sõnul pole veel päris selge, mida ta edasi teeb. Ta on linnakunstniku ameti pidamise kõrval olnud illustraator, kirjanik ja raamatukujundaja ehk nagu ta ise märkis, on ta kogu aeg tegelnud umbes nelja asjaga korraga ning nüüd jätkab neist lihtsalt kolmega. «Kõige rohkem kardan võimalikku vaba aega. Ma ei oska seda väärtustada ega selles lõdvestuda,» ütles ta.

Samas on sõbrad talle kinnitanud, et üks uks tuleb korralikult kinni panna, küll siis avaneb järgmine. «Ja kuigi tulevik võib olla natuke ebaselge, siis ma ikkagi põhimõtteliselt ei poolda mingist kohast või olukorrast ainult turvatunde pärast kinnihoidmist,» ütles ta.

Artikkel ilmus Sakalas 09.06.2026