12 vihast

See on ülipingeline lugu vandekohtunikest, kes suletuna ühte ruumi on kohustatud jõudma üksmeelsele otsusele, kas mõrvas süüdistatav on süüdi või ei. Jõuda ühisele arusaamisele aga kaheteistkümne erineva inimese vahel, kes on pealegi pärit erinevatest ühiskonnakihtidest ning kultuurikeskkondadest ei ole iseenesestki mõista eriti lihtne ülesanne.

Tegemist on kirjanik Reginald Rose-i kuulsaima teosega, mis kandideeris parima filmi ja parima filmistsenaariumi Oscarile ja sai Edgar Allan Poe auhinna kui parima stsenaariumiga film ning 1957. aastal Berliini filmifestivalil Kuldse Karu auhinna. Hiljem on seda lugu mängitud korduvalt teatrilaval, 1996. aastal lavastas näidendi Londoni Comedy teatris kuulus Harold Pinter.

 

„See näidend aitab endale meelde tuletada kui savijalgadel kõik meie otsustused ja arvamused siin maailmas on. Et selleks peab kuradi palju enda sisimas tööd tegema, et üldse jõuda mingi kaine otsuseni. Elu ju näitab, et me kõik oleme oma mineviku vangid ja iga meie sõna varjutavad nii meie endi kui kuulajate mineviku varjud.“ — Mart Koldits, lavastaja

Lavastus sündis Paide Teatri, Tartu Uue Teatri ja EMTA lavakunstikooli koostöös