Kuhu ma lähen, kui pole enam kuhugi minna?

Lavastus inimestest, kes tunnevad end igapäevaelus isoleerituna ja võõrana. Nad igatsevad muutust, kuid ei tea, kust alustada. Nad unistavad põgenemisest kohta, kus ei pea kõige suhtes korraga seisukohta võtma – paika, kuhu mured ja reeglid ei järgne.

Kui maailma müra muutub talumatuks, tekib visioon labürindist nimega Tunnel. See on maa-alune rägastik laskuvatest treppidest, pimedatest koridoridest ja unustatud ruumidest. Aeglaselt, kuid kindlalt hakkab see visioon nende reaalsust paigast nihutama. Tunnelist saab kinnisidee ja pääsetee – lahendus millelegi, mis näib lahendamatu. Kuskil selle labürindi sügavuses ootab ruum, kus aeg ei liigu ja valitseb vaikus.

Lavastuse sisekaemuslik atmosfäär viib vaataja rännakule, mis kulgeb tumedamate ja helgemate hingesoppide vahel. Tunneli nurgatagustest võib leida nii iseenda varju, võõra jälgiva pilgu kui tagasitee argipäeva turvalisusesse.

Kirill Havanski lavastus on justkui uurimus sellest, mis saab siis, kui inimene üritab põgeneda maailma eest liiga sügavale hingesoppidesse peitu ega soovigi enam tagasi reaalsusesse tulla. Tuleb välja, et põgenetakse eelkõige iseenda eest, kuid lõputult pole enese eest võimalik kellelgi peituda. Ainus väljapääs on tee tagasi reaalsusesse.

– Liisa Pilt, Postimees

Lynchi vaimu on tunda lavastust saatvas abstraktses-tunnetuslikus stiilis, mille õõv ja õudus poeb vaataja naha vahele tasahilju, mitte ei hüppa kirstust verisena välja. Kaine mõistus ei saanud selle veidra liminaalse ruumi turvakontrollist läbi ning ega sellest liialt abi polekski: siin valitseb lynchilik (õudus)unenäoloogika, mida ei saa seletada [...].

– Leelo Mikk, Tartu Postimees