Puumees

Rustikaal-romantika, mehelikult õrn ja karedalt tundlik lavastus, mis on inspireeritud päris elust ja päris inimestest. Lavastus ühe puutöömehe eluteest, tema sobitumisest maailma, kus peale puude ja puidu on ka naised, teised mehed, edu ja võitlus. Lugu mehe leppimisest maailmaga ja maailma leppimisest mehega.
Stiililt pigem visuaalne haiku kui suurte sündmustega romaan. Naistele rangelt soovitatav, et mõista ka teist, hapramat sugu.

See lugu on inspireeritud ühest tavalisest puutöömehest.
Minu Vanaisast. Tema kirjutistest ja kritseldistest.
Tema käsitööst. Tema elust. Ja mõnest loost.
See lugu on Minu mälestus, oletus, fantaasia.
Koht, kus kohtuvad hall argipäev ja helesinine unistus.
Kus on naeru. Ja kurbust. Ja olemist. Ja otsinguid.
See lugu on tavalisest Mehest, kes kord oli poisike.
Kes kasvas, kes õppis, kes õpetas.
Kes armus. Kes andus.
Kes oli isa, vanaisa, vend, onu, onupoeg.
Kel olid omad väikesed head. Ja mõned suured vead.
Kes oli rõõm ja kurvastus.
Kes oli Meie Elu.
Kes oli Armastus.
Kellest sai.
Puumees. — Rene Liivamägi

Niisiis, lüüriline ja professionaalne töö vanaemadest õunapuu otsas ja vanaisadest kuurisopis. Lavastuse omailm täidab vaevata ära poolteist tundi ega tohiks küll sundida kella vaatama või istmel nihelema. Ei heiduta „Puumees“ kedagi keerulise filosoofia või avangardse trikitamisega: vaadata on lihtne eesti lugu vanast mehest, kes saab töötoas paremini hakkama kui elus. Siin heidetakse valgust pahura vanaisa puitunud südamesse.
— Mario Pulver, Sirp

"Puumehe" lavastaja on valguskunstnik. Seega on valgus «Puumehes» tegelane, ta ei ole olemas ainult sellepärast, et «oleks näha». Vahel suunab ta vaataja fookust just sellega, et ei valgusta, hoiab varjul, saladuses. Nii vaatangi ma rohkem kui esilolevat seda vanameest seal lavasügavuses, hõredatest püstlaudadest kuuriseina taga. Püüan aimata tema toimetamiste sihti, konstrueerin oma peas lugusid.
— Margus Kasterpalu, Postimees

Rene Liivamägi hell autorilavastus, kus lugu kannavad täpsed napid dialoogid, valguslaigud ja helid. Lugu sellest, kui naeruväärselt raske on olla mees ja kui oluline on maailmaga vastastiku leppida.
— Ivar Põllu, fb