Sirp / Vaevu leitud haprad kammertoonid

Linda Ohe, Sirp, 13.12.2024

„Ähmaste kahetsuste sõnastiku“ puhul on tegemist tänamatu virvatulukesega, mis osutab teatrikeelde tõlkimisele peaaegu ületamatut vastupanu.

Inimesed pole omavahel suhtlemises aegade jooksul kuigivõrd edenenud. John Koenig on „Ähmaste kahetsuste sõnastikuga“, Johan Elmi lavastuse aluseks oleva teosega, püüdnud saavutada seda, mis on kunsti üks põhieesmärke. Nimelt tõlgendada inimolemust, anda tajutav vorm sõnastamatutele hetkedele, meeleoludele ja tunnetele, mille tõttu tekivad samamoodi sõnastamatud järeldused, otsused ja teod, et jõutaks „hetkeni, mil mõttevahetus muutub tõeliseks ja elavaks ning usalduse säde lühistab õrnad vooluringid, mida hoiame isoleerituna irooniakihtide all, ning maandab hetkeks staatilise emotsionaalse laengu, mis on maailmaga hõõrdumise käigus aastakümnete jooksul kogunenud.“(1) Suhtlusega seonduvatest error'itest tekivad olulisimad ühiskonna küsimuskohad ja komistuskivid, kuid kaasinimestega ühte vooluringi jõudmiseks ei ole ilmtingimata tarvis keelt. Keel lihtsalt ei paindu niivõrd, et kõikides olukordades lahendust pakkuda. Meie elu toimub nagunii ainult meie endi peas, kus kõik on korraga nii korras ja nii sassis, aga kuidagi tuleb sisemuses toimuvat ka vahendada, et tagada toimiv ja toetav ühiskond. Mind võlus see lihtsus ja põhjapanevus, millega režissöör Godfrey Reggio põhjendas oma otsust loobuda kultusfilmis „Koyaanisqatsi“ igasugusest dialoogist, öeldes, et „keel ei kirjelda enam maailma, milles elame“, andes sellega sõnadeta loo jutustamisel juhtohjad helilooja Philipp Glassi kätte. Usun, et pole palju neid, kes poleks „Koyaanisqatsit“ vaadates saanud sellest filmist vaata et religioosset kogemust, andes endale seejuures aru selle teose ülisuurest manipulatsioonivõimest, kuid alludes sellele siiski, sest mingil kummalisel põhjusel seob see sõnastamatu kogemus kaasinimestega rohkem kui miski muu.

Koenigi „Ähmaste kahetsuste sõnastik“ on internetikultuuri ja ühismeedia laps, millega on taotletud „Koyaanisqatsiga“ sarnast ilmutuselähedast mõju, kuid vastupidiselt just sõnade abil: vastused eksistentsiaalselt keerulistele küsimustele on tehtud lihtsasti kättesaadavaks, atraktiivseks ning keeleliselt seeditavaks. Ei saa eitada - selline vorm on mõjus: sõnastikku lugedes emotsionaalsete äratundmishetkedeni jõudmine liigutab, avab silmad ja aegajalt ka raputab tõeliselt. Etteaimatava vastuse „ei, ei ole“ leiab ka ühele levinuimale (üsna tüütule) meemile „Kas ma olen ainus?“ („Am I the only one?“).

Veetsin sõnastikuga ühe kirgliku ja vaimustunud õhtupooliku ammu enne kõnealuse lavastuse nägemist ning mõtlen sellele tagasi sooja sümpaatiaga. Mõistete ja definitsioonide lugemine lõikab teravalt, aga ühel hetkel võtab maad isoleerituse tunne ja tekib painav küsimus, kuidas neid ära kirjeldatud ja selgeks saadud tundeid kanaliseerida? Tartu Uues teatris on osa veebikataloogist kanaliseeritud teatrilavale ja mul on võimatu vabaneda tundest, et see pole päris õige tee. Sellest tõdemusest algavad ka minu „Abrakadabraga“ seonduvad ähmased ja vähem ähmased kahetsused.

Ehkki põhimõtteliselt võiksin alla kirjutada kõigele kiitvale, mida arvustustes on siiani selle lavastuse kohta kirjutatud(2), ning saalis etendust vaadateski asetus „Abrakadabra“ leebelt aktivasse, siis sellest hoolimata valdab mind isekas nukrus kasutamata jäetud võimaluste üle ning igatsus küllasema ja keerulisema lähenemisnurga järele. Tartu Uue teatri trupp oleks selleks kindlasti võimeline, pole mingit kahtlust.

Probleemi juur peitub selles, et kuigi Koenigi sõnastik tundub esmapilgul täiesti geniaalse alusmaterjalina, lõputute ideede varamuna, ei maksa ennast petta lasta. Vastupidiselt ootustele on tegemist hoopis tänamatu virvatulukesega, mis meelitab vääramatu jõuga sohu ning osutab teatrikeelde tõlkimisele peaaegu ületamatut vastupanu. Kujutan ette, et nii mõnelgi puhul leidsid lavastuse autorid end proovisaalis paremal juhul täbarast, raskematel hetkedel peaaegu skisofreenilisest olukorrast.

Nimelt, nüanssideni sõnastatud ja detailideni kirjeldatud eksistentsiaalseid tundeid on näitlejal võimatu mängida, sest omalt poolt kihistuse lisamiseks lihtsalt pole enam ruumi - kõik on kirja pandud ning näitleja tundeulatuse algus ja lõpp kirjavahemärkidega markeeritud. Ebaoluliseks muutub küsida, mis on tegelaste motivatsioon või milline nende sisekõne, ning peaaegu ainuvõimalikeks lähenemisnurkadeks on minna kas abstraheerimise teed või siis luua juba sõnastatud emotsioonide ümber tegevuslik raam.

Elm on valinud neist teise. Lavastus on kokku pandud sketšidest, millest igaüks viitab kummalistele, kuid argielulistele suhtlussituatsioonidele, millesarnastega on igaüks kokku puutunud ning millest enamik lõpeb kerge piinlikkuse ning facepalm'iga. Sõnastiku emotsioonidefinitsioone ei illustreerita küll üks ühele, kuid siiski: oleks ehk olnud parem ühel hetkel Koenigit inspiratsiooni eest tänada ja sõnastik konkreetse alusmaterjalina üle parda visata, et võita trupile tagasi suurem loominguline vabadus. Ehk olnuks mõttekas hakata ise uusi sõnu ja definitsioone leiutama?

(Näiteks: on kirjutamata reegel, et teise teatriinimese tunneb saalis ära selle järgi, et ta mitte ealeski vaheaplauside ajal ei plaksuta, vaid paneb käed rinnale risti ja surub sõrmed endale sügavalt kaenla alla, või kui plaksutabki - sotsiaalse surve tõttu mitte mõjuda mühaklikuna -, siis teeb ta seda rõhutatud leigusega. See ei tähenda, et talle laval nähtav ei meeldiks, lihtsalt pole kombeks oma poolehoidu avalikult, vaimustusega ja, mis kõige tähtsam, esimese emotsiooni pealt jagada. Meil võiks olla selle käitumise kohta sõnastatud seletus, aga pole. On vaid ähmane aimus, miks see nii on, ning põhjus tõmmata paralleele teistegi valdkonnasiseste ütlematajätmiste kohta.) Ent kui siiski lähtuda sellest, mis „Abrakadabra“ on, ja mitte sellest, mis seal minu meelest võinuks olla, hämmastab mind ikkagi, et lavastuse autorid valisid Koenigi sõnastiku sadatest sissekannetest välja just need sõnad ja definitsioonid(3). Oleks olnud ju veel tuhandeid võimalusi ja sadu teid, mida mööda sukelduda koos vaatajatega päriselt tundmatusse, et sealt pärast etendust ühise kogemuse ja jagatud tunnetuse võrra rikkamana naasta. Eriti praegu, mil omavahelise lävimisviisi leidmine on ülioluline, sest ühise arusaamise ja jagatud meelsuseni jõudmise võimetus lõhestab nii terveid ühiskondi kui ka kitsamalt näiteks eesti kultuurivaldkonda, sest modus operandi'ks on kas vaikimine või siis „vestlus, kus kõik räägivad, kuid keegi ei kuula, vaid laovad seosetuid sõnu üksteise peale nagu Scrabble'i mängus, laenates teineteiselt jutupunkte, et oma punktisummat suurendada, kuni kellelgi ei ole enam midagi öelda“.(4) Elm on aga lavastuse selgrooks valinud sõna „kaukaalne“. Sellisel inimesel on „hirm, et kogu su edasine elu on juba sinu eest paika pandud; et on vaid vääramatu vool, mis kannab sind ühest etteaimatavast verstapostist järgmiseni - koolist lõpuaktuseni, sealt edasi karjääri ja abieluni, laste, pensioni ja surmani; hirm, mis sunnib sind korraks peatuma ja kaardilt uuesti kontrollima, kas suund on õige“(5). Sellest lähtuvalt on lavastus üles ehitatud peatükkidena: „Inimene sünnib“, „Inimene õpib tantsima“, „Inimene tutvub kunstiga“, „Inimene sureb“ jne. Need moodustavad hoogsa pintslitõmbena inimese eeldusliku elukaare.

„Kaukaalne“, kahjuks, on aga üksnes leigelt huvitav termin. Usun, et päris suur hulk inimesi ja enamik neist, kes teatris käivad, on kaukaalsuse mõistes sisalduva juba üsna õrnas eas avastanud ja ühel või teisel moel selle inimelulise paratamatuse juba ära seedinud, nii et sellega teatrilaval kohtudes ei läbi keha enam mingi uutmoodi värelus. Ääremärkusena: loomulikult annan endale aru publiku elukogemuse erinevusest. Kuidas teisiti, kui üks varasem arvustaja kirjutab, et „Abrakadabra“ andis talle võimaluse „istuda tund ja nelikümmend pimedas saalis ning lihtsalt nagu täiega suhestuda“(6).

Mind aga vaevab aeg-ajalt tugevnev ja siis jälle lahtuv sentimentaalne „soov, et tänapäeva maailm oleks sama eepiline kui see, mida kujutatakse vanades lugudes ja rahvajuttudes: koht tragöödiaks ja transtsendentsiks, vanneteks, enneteks ja saatusteks; koht, kus igapäevane elu oleks au ja hiilguse otsimine, kus valitseks müütiline side iidse möödanikuga ja käiks võitlus elu eest kindla vaenlase vastu, mitte nagu lõputu meelevaldsete reeglitega lauamäng, kus punktid ei loe“.(7) Lõppude lõpuks on asi ju üksteisemõistmiseni jõudmises, mille suurimad vaenlased on sõnastamisraskused ja ütlematajätmised, millest omakorda tekivad ekslikud eeldused ja valestimõistmised - ja seda mitte vastasleeris, vaid ühel pool rindejoont olijate vahel. Ning lõpuks oleme ummikus, kus kõneleme justkui ühte keelt, ent aru üksteistest siiski ei saa.

Peamine kurja juur on kiiruse paleus: nii harva juhtub, et saab asjad päriselt omavahel läbi arutada ja vaielda. Kui on vaja pisut rohkem aega, et oma ideid ja ettepanekuid sõnastada, siis võib juhtuda, et õige sõnastuseni jõudes on juba hilja ning olulised asjad jäävadki ütlemata. Mis on täna asjakohane, on homseks juba lootusetult vananenud. Finišis peab olema juba enne stardipauku, kuid vältima seejuures lahmimist ja ennatlikke järeldusi.

(Kõigi nende võimatute nõudmiste juures tahaks olla just sealsamas pimedas saalis, panna käed rinnale risti ja suruda sõrmed endale sügavalt kaenla alla, et mitte reageerida ebakohaselt, aga siiski loota, et kõik ju mõistavad niigi - et muidugi oled sa nende poolt, kiidad heaks ja toetad igati, aga lihtsalt veel ei tea, kuidas ületada valehäbi ja poolehoid sõnadesse panna, eriti kui kõrvaltoolil istub ehk keegi, kes niisamuti ei arva.) Ja mulle tundub, et just sellistel, pisut eepilistel hetkedel - mis sest, et huupi, mis sest, et harva - võiks „Ähmaste kahetsuste sõnastik“ aidata meil teineteisele päris-päris lähedale jõuda. Vähemalt korraks.

Tartu Uue teatri „Abrakadabra“, autorlavastaja Johan Elm, kunstnik Eugen Tamberg, valguskunstnik Kärt Karro. Mängivad Elise Metsanurk, Grete Jürgenson, Juhan Soon ja Markus Truup. Esietendus 26. X Tartu Uues teatris.


1 Vt https://www.thedictionaryofobscuresorrows.com/word/flashover

2 Liisa Ojakõiv, Enam imelikumaks (inimlikumaks) minna ei saa. - Tartu Postimees 29. X 2024; Rasmus Kuningas, „Abrakadabra“ ehk ÕS ei dikteeri mu tundeid. - ERRi kultuuriportaal 31. X 2024; Johanna Rannik, Inimkond ei saa iseendast kunagi lõpuni jagu - ja parem ongi. - Postimees 20. XI 2024.

3 „Abrakadabras“ kasutatud sõnade seletused Tartu Uue teatri kodulehel: https://uusteater.ee/tekstid/ abrakadabra

4 Vt https://www.thedictionaryofobscuresorrows.com/word/anecdoche

5 Vt https://www.thedictionaryofobscuresorrows.com/word/caucic

6 Rasmus Kuningas, „Abrakadabra“ ehk ÕS ei dikteeri mu tundeid.

7 Vt https://www.thedictionaryofobscuresorrows.com/word/ringlorn


LINDA OHE