Ümarlaud

"Ümarlaud" on Kadri Noormetsa teine lavastus Tartu Uues Teatris.

Kuna kõik tema lavastused on olnud omavahel kas otseses või kaudses seoses
ning seega üksteisega ka omamoodi seotud (ühest kasvab välja teine,
teine vaatab esimesele tagasi, kolmandas oli midagi eelmisest, kümnes nagu mäletaks esimest jms), siis pole ka see uus lavastus ses ruumis enam läbinisti süütu,
mingi osa sellest on siin varem juba mänginud.
Ümarlaud teab, et Mobiilsed definitsioonid on siin olnud.

Ümarlaud on üks lavastus-situatsioon, mis tahab nagu midagi teada saada.
See läheneb ääri-veeri, see uurib ümbritsevat ja proovib meenutada,
mida mäletatakse varasemast või mis oli siin eile teistmoodi kui täna.
Kõik tundub natuke segane, aga tegelikult mitte ainult ei tundu, vaid ongi segane.
Segadusest aga luuakse korda (või loob kord ennast ise segaduse seemnest).

Ümarlaud on üks saar, kus seltskond inimesi soovib teada tõtt.
Neid huvitab, mis tegelikult toimus ja kuidas see juhtus.
Tõe teada saamiseks rakendatakse erinevaid meetmeid — kord uuritakse kasutatud esemeid, siis jälle küsitakse otse, kord proovitakse süüdlast lõksu meelitada,
siis jälle tunnistatakse ise kõik üles.

Ümarlauda saab defineerida vaid tulevik, kõik tänane on üksnes uudishimu
ja usalduse küsimus (st ühtlasi ka vastus).

Lustlikkust ja tegemisrõõmu on tunda kõiges: nii näitlejate tegevuses, kujunduses kui suhtluses publikuga. «Ümarlauda» tasub vaatama minna, et õppida uuesti hindama mängimise kunsti ja leida hinges üles oma sisemine laps. Mine tea, ehk ei tahagi temast enam lahti lasta. — Hanna Marrandi, Postimees

Kadri Noormetsa moodi teater on kihisev, mullitav, pidevalt moonduv ja kohastuv. Kui laval ümarlaud tagurpidi keerata, võib see ju olla ka laev või spaa või Reet Linna – selline teater on täiskasvanute laste kombel mängimine. Sundimatus, valmisolek oma põrkeautoga vastu seina kihutada või partnerist mööda panna on osa võlust.  — Mario Pulver, Sirp